Sõpruskohtumine Messiläs

« Tagasi 13.09.2012

Kristo Tohver

1. septembri varahommikul kogunes 17 Niitvälja klubiliiget sadama D-terminali, et minna 15. korda mõõtu võtma meie Soome sõprusklubi Messiläga. Varasematest kohtumistest oli meil õnnestunud võita kuus, soomlastel viis  kohtumist  ja viiki oli jäädud kolmel korral. Hommikul vara oli nii mõnigi reisija veel unine ja mõni veel isegi unest pahur, aga kõik olid siiski igati tahtmist täis ja meil oli ühine kindle eesmärk karikaga koju tulla. Võidutahet suurendas  veelgi asjaolu, et OZOst saadud napp kaotus kriipis hingel – kuigi OZOga meeskonnast osales Messiläs vaid Enn Pääro, Rasmus Kivila, Terje Pällo, Ulvi Ingver, Peeter Tohver ja siinkirjutaja.

Messiläga sõpruskohtumise pearõhk on läbi aegade olnud pigem mõnusal läbisaamisel ja erineva tasemega mängijatele kogemuse pakkumisel mitte sportliku ´ära tegemisel´. Seekord olid soomlased aga pärast meie käest nimekirja saamist enamikule meie mängijatele vastu pannud vähemalt mõne löögipunkti võrra parema HCP’ga mängijad. Meie vaimu see muidugi ei murdnud ja kinkisime meeskondade tutvustamisel igale soomlasele Niitvälja Golfi logoga õllekannu, et nad enne mänguringi jõuaksid meie tasemeid ühtlustada.

Messilä väljak on tõeliselt vahva metsaväljak, mille rajad on peidetud meie jaoks mägisele maastikule. Hoolimata kohati päris korralikest kõrguse vahedest ei ole peaaegu kogu mänguringi peale ühtegi rada, kus tuleks teha pimedaid lööke. Väljaku griinid olid värskelt õhutatud, aga tänu eelmisel nädalal Messiläs toimunud Mid-Amatööride Soome meistrivõistlustele oli väljak väga heas korras – peaaegu nagu kodusel Niitväljal.

Mis aga reisist kõige rohkem reisist silma, kõrva ja hinge jäi ja jääb on Messilä klubiliikmed ise. Minu jaoks on selle aasta Ozo ja Messilä reisid esmakordsed klubi esindamised ja viis, kuidas soomlased meid vastu võtsid oli esmaklassiline. Bussist välja astudes tervitasid meid sooja ja südamliku käepigistusega sealse klubi president ja meeste kapten. Suurem osa Messilä võistkond oli juba klubis kohal ja tervitasid meid rõõmsalt kui vanu häid sõpru. Klubihoones oli valmis pandud “lohikeitto” ja kuigi Ain lõõpis, et tegemist oli “lohikäärmen keittoga”, siis maitses see imehästi. Pärast lõunat paluti kõigil meie võistkonna liikmetel ennast ise puhvetis teenindada, et kõik raja peal end ikkagi värskena ennast tunneksime ja tulemus kuidagi vähese toitumise taha ei jääks.

Lõunale järgnes pidulik tutvustamistseremoonia klubi ees griinil, kus andsime üle oma kingitused ja saime Messila memorabiiliat vastu. Kuigi startideni oli veel pea tund ning viimasteni isegi üle kahe olid kohal kõik mängijad. Väikese erandina oli puudu Messilä naiste kapten, kes avas samal ajal kõrval vallas lasteaeda ning üks meie senior mängija, kes oli range´il harjutamas  (range muuseas asub samuti peaaegu kõrvalvallas, sinna matkamiseks kulub ca. 10 minutit).

Võistslus toimus matchplay formaadis ning  iseloomulikult sellele mänguvormile kõikus vähemalt meie grupis tulemus kord üht kord teistpidi, aga otsustavad sündmused leidsid aset 10. tiil kui paviljonis taas kosutavaid karastusjooke ja suupisteid pakuti. Minu ja Janeki mängupartnerid pakkusid meile paviljonis õlut ja konjakit, millest me viisakalt keeldusime. Küll sõime ära ühe suure vorsti. Minu mängupartner libistas mängeldes ühe õlle ja Janeki oma avas konjaki pudeli, muigasime mõlemad Janekiga lootusrikkalt. Tulemus aga oli hoopis see, et 14. raja griinil pidin mina oma palli üles korjama ja kübarat kergitama ning 17. rajal tabas Janekit sama saatus. Pärast saime targemaks, et minu mängupartneril oli  golfimängustaaži 27 aastat ja Janeki omal ligi 40 aastat, kusjuures mõlemad olid alustanud Messiläs mängimist siis kui väljak 20. aastat tagasi avati ning on viimased 20 aastat Messiläs ka tööl olnud – tänasel päeval nende toitlustuse juhina. Mehed juba teavad, millal ja millist kosutust vajavad.

Mänguringi lõppedes kuulsime enamikelt meie mängijatelt, et tuli kaotus vastu võtta, aga huvitaval kombel olid  kõik siiski õnnelikud – naeratavad ja on rahulolevad. Kõige rahulolevama lahkus Messiläst aga Margit, kellele mängupartner või vähemalt temaga ühes grupis mänginud vanahärra pärast õhtusöögi lauas roosi kinkis ning kauni soome serenaadi esitas.

Õhtusöögi lauas kuulasime Messilä härraste kõned ära ja lõpuks andis meie president lugupidavalt karika võitjatele üle, tähistamaks nende mäekõrgust võitu seisuga 11:5. Mainime ära ka selle, et järgmisel aastal ootame Messilä esindajaid Niitväljale, kus neid kindlasti sama soojalt ja lahkelt vastu püüame võtta – peaasi, et nad oma mängijate nimekirja enne saadavad ning meil avaneb võimalus neile “sobivad” partnerid leida.

Niitvälja Golfiklubi esindasid: Peeter Tohver, Allan Elerand, Terje Pällo, Anne Petter, Ulvi Ingver, Evald Tomberg, Enn Einla,  Urmas Sild, Kristina Kuzmenok, Margit Sunni, Rasmus Kivila, Enn Pääro, Raido Raamat, Janek Ditmann, Ain Adamson, Rymas Herman ja Kristo Tohver

Sõpruskohtumise tulemused leiate SIIT ja väikse videokokkuvõtte SIIT.